Kõik meie maailmas koosneb erineva sagedusega energiast, sealhulgas me ise ning meie mõtte- ja tundemustrid. Soovides kujundada oma elu just niisuguseks, millisest unistame, on meil vaja hoida nii oma sisekõne kui ka emotsionaalne seisund iga päev võimalikult kõrgel sagedusel. Selleks leidub arvukalt suurepäraseid praktikaid, ent ometi nad alati ei tööta või jääb nende toime kesiseks. Milles võib olla asi?
Üks sagedasemaid põhjuseid, mis meie energiataseme järsult allapoole viib, on madala sagedusega väljendite olemasolu meie sisemises sõnavaras ja suhtluses teiste inimestega. Olles teatavad negatiivse värvinguga sõnad ja laused elu jooksul juba kord omaks võtnud, kasutame neid edaspidi harjumuspäraselt, teadvustamata endale neisse kätketud tugevaid energiamustreid, mis tõmbavad meie ellu soovimatuid inimesi, olukordi ja sündmusi.
Sa ei usu, et sõnadel on energeetiline sagedus, läbi mille avaldub nende mõju? Võta istet ja sule silmad. Ütle endamisi “armastus” ning seejärel “hirm”. Pane tähele, millised tunded ja füüsilised aistingud Sinus ühte või teist sõna korrates üles kerkivad. Usutavasti tunnetad soojust, rõõmu, lõõgastunud kergust ja avardumist, mõeldes armastusele. Suunates oma tähelepanu aga hirmule, oled seevastu otsekui kokku pressitud, võib-olla et täheldad ka pitsitust kurgus, külma õõnsat tunnet kõhus või koged tervet keha pingete kammitsevas haardes.
Alljärgnevalt panin kokku väikese nimekirja “energiaröövlitest”, mis tuleks meil enda sõnavarast viivitamatult välja jätta, kui soovime tuua oma ellu senisest rohkem sujuvust ja õnnestumisi.
1. “Ma vihkan...”
Mu tunnetuse kohaselt kannab sõna “vihkamine” endas sedavõrd purustava ja hävitava loomuga energiat, et asetasin selle loendi esiotsa. Sageli kipume vihkamist väljendama juhtudel, mil miski meile ei meeldi või kui keegi on meid välja vihastanud, ent olukorra üle järele mõeldes tuleb meil enamasti tunnistada, et tegu oli emotsionaalselt ülevõimendatud sõnavalikuga. Mõistagi on meil õigus oma arvamust vabalt avaldada, ent seda tehes on parim jääda säästvaks nii kaasinimeste kui iseenda suhtes.
2. “Ma ei...”
Ma ei saa, ei suuda, ei oska, ei taha... Tunned neid sõnu lugedes, kuidas teotahe Sinus jõuetu ükskõiksusega asendub? Ehkki oskus “ei” öelda on eluterve enesekehtestamise loomulik osa, loome läbi pidevate eituste meile endile ja oma kaaslastelegi blokeeringuid, mis takistavad toimetulekut igapäevategemistega, rääkimata pühendunud liikumisest soovide ja eesmärkide täitumise poole.
3. “Ma kardan, et...”
Hirmumõtted fookustavad meie teadvuse kõikvõimalikele põhjustele hirmul olla, mistõttu kutsume neid järjepanu korrates oma ellu täpselt seda, mida kardame. Tabades end muretsemiselt, peatu hetkeks ning loo selgesõnaline häälestus parimast võimalikust tulemusest, mida kõnealuselt olukorralt ootad.
4. “Lootusetu!”
Usun, et siinkohal puudub tarvidus pikemalt selgitada, miks tasub selle sõnaga alatiseks hüvasti jätta. Kui pole lootust, siis polegi midagi, ei lahendusi, edasiminekut ega sobivaid tulevikuperspektiive...
5. “Ma olen omadega läbi!”
“Suurepärane” moodus lasta end allutada väsimusel, jõuetusel ja väljapääsmatuse tundel, selle asemel et avada end kõigele, mida just praegusel hetkel enda tegemistega toimetulekuks vajad, muuhulgas elujõule, mõtteselgusele, intuitiivsetele äratundmistele, nutikatele ideedele, abile ja toetusele. Või kas ikka on nii suurepärane, mõeldes tagajärgedele, mida see endaga kaasa toob?
6. “Mina ka…”
Kuuldes kedagi oma elu üle kurtmas, noogutame sageli mõistvalt ja kinnitame: jaa, mina ka! Mina ka olen väsinud, tunnen nii, arvan sedasama... Taolisel moel käitudes ei pane me tähelegi, kuidas oleme teise inimese negatiivsuse endasse võtnud ning seda vastastikuses mõttevahetuses üha suuremaks peegeldame, jõustades kõike, mida me tegelikult ju kogeda ei soovi.
7. “Kui ainult...”
See väljend avab meid kahetsusele minevikus tegemata või kättesaamatuks jäänu pärast ning seab tingimuslikke piiranguid praegustele ettevõtmistele, astudes ühte rivvi endas samalaadset energiat kandvate tingivas kõneviisis sõnadega “oleks”, “poleks”, “peaks” ja “võiks”. Täielik tupiktee!
8. “Mõttetu!”
Ongi mõttetu, nii et kustutagem siis selle oma sõnakasutusest ära.
9. “Kui kole!”
Tembeldades valimatult kõike inetuks, mida me enda ümber näeme ja kogeme, ei jäägi maailmal midagi muud üle, kui meile oma porikarva pale ette pöõrata.
10. “Mul ükskõik!”, “Vahet pole!”
Vastates meile pakutavatele valikuvõimalustele leige ükskõiksusega, on ka universumil täiesti ükskõik, mida ta meie ellu saadab. Vahet ju pole!
11. “Tüütu”, “nõme” jne.
Tüdimus on otsekui uduhall loor, mis varjab meie eest elu värvikust — kõike seda, mis meie südamed rõõmu, rahulolu ja tänutundega täidab, andes meile tunde, et elame täiel rinnal.
Kui Sa seda juba varem teinud ei ole, soovitan Sul eelnevad üksteist väljendit oma sõnavarast otsemaid välja jätta ning asendada need toetavate, avardavate, lahendusi ja uusi võimalusi toovatega. Möönan omaenda kogemuse põhjal, et esialgu nõuab peas ringi rändavate ja huulilt libisevate sõnade jälgimine ning nende sügavamasse tähendusse süüvimine tahtekindlat püsivat praktiseerimist. Ent see pingutus tasub end igati ära — juba nädala möödudes võid selgelt märgata, kui palju paremini Sa end oma sisemaailmas ja elus tervikuna tunned. Saades teadlikuks sõnadest, mida me päevast päeva mõtleme ja ütleme, ning tunnetades nende loovat või hoopis hävitavat väge, hakkame mõistma, kuivõrd tänuväärne on lisada oma keelekasutusse väljendeid, mis hoiavad endas rahu ja õnnelikkuse energiaid.
Soovin meile kõigile ilusat suhtlust eluga meie sees ja ümber.
Aivi
Foto: Nevessart