Toonasest äratundmisest alguse saanud teekond on kinkinud mulle iseend ning inimhinge sügavat, samas mõõtmatult avarat loomust tundmaõppimise võlu ja valu, nagu ka unustamatuid kohtumisi taevalikult kaunite olenditega sõprade, õpetajate ja teiste kaasteeliste näol, kes meie seas siin planeedil oma maiseid toimetusi teevad.

Sain aru: edasiliikumine pole võimalik ilma, et leian iseend üles kõikjalt, kuhu olen ennast ära andnud ja maha jätnud. Esmalt lõpetasin elu ja inimeste süüdistamise, et nad polnud mind piisavalt armastanud. Hakkasin märkama asjaolusid, mil viisil olin ennast ise hoole ja armastuseta jätnud, eirates oma tõelisi vajadusi ja soove. Panin tähele, kui palju lahendamata valu minus oli, kuhjununa mu sisemusse alatasa halva mängu juures head nägu tehes. Vaatasin otsa arvukatele hirmudele, millest suurim oli julgeda näidata end maailmale sellena, kes ma päriselt olen, varjumata viisaka vaoshoituse ja püüdliku abivalmiduse maski taha. Ja esimene tüli, milles söandasin oma arvamuse eest seista, viis mind peaaegu et närvivapustuse äärele, kuid siiski — ma jäin ellu.

Peagi adusin endas muutust, mida ma ei suutnud sõnastada, ent mis oli selgelt hoomatav. Ehkki lahendamata probleemide hulk oli jätkuvalt mäekõrgune ning nägin elu enamasti porihallides värvides, leidsin ma endas ühe imetabase koha. Seal valitses täielik rahu. Puhtus. Selgus. Rõõm. Hoitus. Kaastunne. Mõistmine. Tasakaal. Vägi. Harmoonia. Tingimusteta armastus. Teadmine, et kõik on võimalik. Pöördusin sellesse paika alati, kui vajasin tuge ja lohutust. Alles aastaid hiljem, paljude sisevaatluste ja teadmiste võrra rikkamana sain aru, et olin astunud ühendusse mu jumaliku teadvusega.