Kõik meie maailmas koosneb erineva sagedusega energiast, sealhulgas me ise ning meie mõtte- ja tundemustrid. Soovides kujundada oma elu just niisuguseks, millisest unistame, on meil vaja hoida nii oma sisekõne kui ka emotsionaalne seisund iga päev võimalikult kõrgel sagedusel. Selleks leidub arvukalt suurepäraseid praktikaid, ent ometi nad alati ei tööta või jääb nende toime kesiseks. Milles võib olla asi?

Kujutle, et oled kaotanud Sulle olulised võtmed. Mida meeleheitlikumalt Sa neid leida püüdes ringi tormad, seda lootusetum olukord tundub, kuni ühtäkki hoomad: oled võtmeid kogu aeg peos hoidnud. Või et otsid tulutult taga prille, märkamata neid oma ninal. Kui argielus peame taoliste jaburnaljakate juhuste tõenäosust üliväikeseks, siis sisemisel tasandil otsime alatasa iseennast väljaspool endid, ilma et sellest teadlikud oleksime.

On hommikutund. Köögiakna taga saab valgus iga hetkega üha enam ööhämarusest võitu. Endale tassi teed või kohvi valades tunned vaikset rõõmu mõne segamatu hetke üle, enne kui päevatoimetuste juurde asud. Vaevalt aga oled end mõnusasti istuma seadnud, kui Sinu pähe hakkavad esialgu hiilimisi, siis üha nõudlikumalt tulvama mõtted eesootavatest kohustustest. Need on kõike muud kui rahulikud ja rõõmsad, rulludes oma raskusega Sinust üle, nii et Sa ennast vaevalt liigutadagi suudad. Ometi võtad end kokku ja tõused… sest Sa ju pead. Mida teha, et end taolistel hetkedel toetada?

Rumi on öelnud: “Ole tänulik oma elu eest, iga väiksemagi asja eest selles, ja Sinu nägu särab nagu päike ning igaüks, kes Sind näeb, täitub rõõmu ja rahuga. Püsi tänutundes ja Sa saad tasapisi üheks armastuse päikesega, nii et armastus kiirgab kõiketervendavat rõõmu läbi Sinu. Tänumeele tee pole lapsemeelsete rada; see on endas õrnust hoidvate kangelaste teekond, kelle südame altaril põleb alati tänulikkuse leek sõltumata sellest, mis nendega juhtub.” Hingepuudutavalt kaunis mõttetera, ent kuidas järgida selles peituvat sõnumit argielu harjumuslikus, otsekui iseeneslikus kulgemises?