On hommikutund. Köögiakna taga saab valgus iga hetkega üha enam ööhämarusest võitu. Endale tassi teed või kohvi valades tunned vaikset rõõmu mõne segamatu hetke üle, enne kui päevatoimetuste juurde asud. Vaevalt aga oled end mõnusasti istuma seadnud, kui Sinu pähe hakkavad esialgu hiilimisi, siis üha nõudlikumalt tulvama mõtted eesootavatest kohustustest. Need on kõike muud kui rahulikud ja rõõmsad, rulludes oma raskusega Sinust üle, nii et Sa ennast vaevalt liigutadagi suudad. Ometi võtad end kokku ja tõused… sest Sa ju pead. Mida teha, et end taolistel hetkedel toetada?
“Peaksin juba tööle hakkama! Nii palju on teha, aga mina löön siin aega surnuks. Keegi teine mu eest minu asju ära ei tee, tuleb end kokku võtta… Kohe üldse ei jaksa, aga ma ju PEAN!”. Nii palju siis rahulikust päeva algusest — oled juba hommikul stressis ja ärritatud, pendeldades jõuetuks muutva suutmatusetunde ning armutult kuklasse trummeldava enesekriitika vahel, oskamata ängistavat sisekõnet kuidagi lõpetada.
Millest niisugused mõttemustrid alguse saavad? Kõige tõenäolisemalt on need meie alateadvusesse kinnistunud jäänukid korraldustest, millega vanemad ja teised täiskasvanud meid lapsepõlves alailma pommitasid, nagu: “Pane see juturaamat lõpuks ometi käest ära! Sul peaks juba ammu homseks õpitud olema, aga sa pole veel alustanudki!". Loomult küll heasoovlikud, motiveerimaks meid midagi meie endi jaoks olulist või vajalikku ära tegema, saavutasid säärased pöördumised enamasti kahjuks hoopis vastupidise tulemuse, pannes meid halvimal juhul enda võimekuses kahtlema, vanemate pahameele või isegi karistuse ees hirmu tundma, oma tegelikke soove ja vajadusi teiste omadest tahaplaanile seadma ning tahtma iga hinna eest kaasinimeste ootustele vastata, et neile meele järele olla.
Täna oled juba ammu täiskasvanu, korraldad oma elu ise ja tuled sellega suurepäraselt toime. Kõigele vaatamata satud ikka ja jälle ennastvähendavate mõtete ning kusagil sügaval sisemuses näriva süütunde küüsi, kui taaskord adud, et Sinu õlule on kogunenud koormavalt palju perekondlikke, tööalaseid ja muid kohustusi, mille laitmatut sooritust Sinult vaikimisi oodatakse. Just süütunne ongi tõukejõuks, mis vallandab meis painavate “peaksin-ei-tohiks”-mõtete ahelreaktsiooni. See paneb meid hindama nii iseennast kui kõiki oma tegemisi lähtuvalt jäigast õige--vale, tohin-ei tohi, saan-ei saa positsioonist, jättes kõrvale meie tegelikud soovid, vajadused, valikud. Nende eiramine omakorda tekitab millestki ilmajäetuse, väiksuse, ebaolulisuse tunde koos igatsusega, et inimesed meie lähikonnas meid lõpuks ometi märkaksid, tunnustaksid, väärtustaksid… Nii püüame üha tublimad, toimekamad ja asjalikumad olla, väsitame ennast mõnikord lausa kurnatuseni ära, kuid täitmatu isuga süü- ja ebapiisavuse tundele ei saa eales millestki küllalt. Minevikuhääled meie peas hoiavad neid elujõulisena, andes meie sisemisele kriitikule täpse ettekujutuse, millised peaksime olema ja mida tegema, ning vaba voli meid karmilt nuhelda, kui leiame endas julgust tema tahtmistest ja arusaamadest kõrvale kalduda.
Peatu nüüd hetkeks. Hinga sügavalt sisse ja välja. Teadvusta ja tunnista endale, et Sa juba oled piisav, täielik ja täiuslik täpselt niisugusena, nagu Sa siia ilma sündisid, ilma vajaduseta oma piisavust kellelegi tõestada või seda kuidagi välja teenida. Samuti tea, et süütunne on lihtsalt üks tunne Sinu sees, emotsioon nagu iga teinegi, ning Sinu käes on vägi seda muuta. Seepärast tee nüüd valik ning lõpeta süüdlaste otsimine iseendas ja teistes. Anna andeks oma vanematele, vanavanematele, õpetajatele ja kõigile teistele, kes on kogu südamest soovinud Sulle Sinu lapsepõlves parimal viisil toeks olla, ent pole osanud seda teha muul moel kui läbi käskude-keeldude. Andesta enesele kõik need korrad, mil Sa ei leidnud julgust iseenda ja terve maailma ees tõeseks jääda, oma hinges helisevale meeldimise tundele ning sisehääle juhatusele järgneda…
Sa oled igati piisav, väekas ja julge, et olla Sina ise. Et teha oma valikuid. Et otsustada oma tegemiste üle. Et panna seisma Sinu peas tiirlev enesekriitika oravaratas.
Järgmisel korral, mil tabad end taas “peaksin”-mõtete kammitsaist, püüa jääda rahulikuks ja uuri oma sisekõnet lähemalt. Küsi endalt, kust niisugused sõnumid tulevad? Millised uskumused ja emotsioonid peituvad nende taga tegelikult? Millal oma elus mäletad end samamoodi mõelnud ja tundnud olevat? Kelle õpetussõnu oled enda omadeks võtnud, juhindudes neist tänaseni? Toetavad nad Sind ja Su heaolu ikka veel või on aeg neil minna lasta?
Kui märkad esile kerkimas hirmu või süütunnet, et Sa ei tohiks senistest tõekspidamistest loobuda ja teha teistsuguseid valikuid, siis kes Sulle seda keelab? Sule silmad, tule kogu tähelepanuga endasse kohale ning küsi: “Kes ütleb, et ma ei tohi?”. Jää leebelt uudishimulikuks ja avatuks, hoidudes kitsarinnalisest tahtmisest kunagine käskija-keelaja iga hinna eest minevikust üles leida ja talle nüüd “tagasi teha”. “Kes keelab mul praegu istuda ja aknast välja vaadata? Kes keelab mul enda jaoks aega võtta? Kes keelab mul veidi puhata, kui seda vajan?” Püsi vaikselt ning jälgi, mis Sinus toimub…
Seejärel keskendu füüsilistele aistingutele. Kus Sinu kehas on vastupanu Su igati loomulikule ja õigustatud soovile enne pingeliste päevatoimetuste algust pisut omaette olla? Raskus päikesepõimikus? Klomp kurgus? Ebamugavustunne mõnes muus piirkonnas? Silmitse seda vastupanupunkti lähemalt. Kujuta ette, nagu võtaksid suurendusklaasi ning uuriksid luubi all hoolega sealseid energiaid. Palun ära põgene Sulle antud võimaluse eest, ära poe peitu. Kui palju kordi varem oleme pidanud lihtsamaks ja (näiliselt) turvalisemaks vaadata mööda märguandest, mille meie keha läbi ebamugavuse meile saadab, selmet seda uudishimulikult takseerida?
Vaadeldes ebamugavat, rasket, suruvat, ängistavat kehalist taju või füüsilist pinget lähemalt, hakkab see iseenesest hajuma, kuni lõpuks lahustub olematuks.
Püsi ebamugavustundes. Jälgi energiaid ja emotsioone, mis selle varjust üles kerkivad, püüdmata neid muuta või mõnel muul viisil toimuvasse sekkuda. Naudi avardumist, vabanemist, rahunemist, lõõgastust, mis Sinust peagi läbi hoovab. Märka ning teadvusta endale, kuidas just seesama raskus, rõhumine või pinge Sinu kehas on püüdnud juba ammu, võib-olla lausa aastaid või isegi aastakümneid, kuid siiani tulutult Sulle teada anda, mil oled kellegi teise ootustele vastamise nimel iseenda soovid ja vajadused tahaplaanile tõstnud. Anna endale andeks, et oled oma keha märguandeid tänaseni eiranud. Andesta endale seegi, et Sa varem teisiti ei osanud.
Nüüd on sobiv hetk häälestada end mõne jaatava, Sind toetava ja tasakaalustava lausega. Näiteks võid enesele öelda: “Ma olen oma valikutes ja otsustes vaba!”. Või: “Ma võtan enda jaoks alati aega, kui tunnen, et seda vajan!”. Mõistagi võid valida ka mõne muu kinnituslause, mis Sulle meeldiv ja kohane tundub. Sulge silmad ning lausu jaatust endamisi mitu korda — veel parem, kui saad seda teha valjusti. Luba sõnade jõul läbi enda voolata ning teadlikult Sinusse lõimuda.
Vaatle veelkord ebamugavust oma kehas. Hinga otse selle sisse, kogedes vastupanu lõdvenemist. Tunneta, kuidas Sinusse tekib rohkem ruumi… Ruumi avardumise, kerguse, selguse jaoks.
Püsi ühenduses kehaga. Hoidu kiirustamast ja ole endaga õrn. Ära hinda toimuvat läbi oma mõistusliku meele ega püüa seda tagant sundida. Heida veelkord pilk ebamugavustundele Sinu sees. Kas pole ta märgatavalt kahanenud, väiksemaks ja nõrgemaks muutunud? Võib-olla jäljetult hajunud?
Tea ja tunneta, et oled vaba. Vaba olema Sina ise. Vaba järgima oma vajadusi. Vaba tegema valikuid. Vaba võtma vastutust enda elu, otsuste ja tegude eest. Teadvusta endale, et Sinu jaoks on turvaline olla armastatud ja omaks võetud niisugusena, nagu Sa oled, mitte üksnes läbi laitmatu vastavuse teiste inimeste soovidele, tahtmistele ja ootustele. Nii et kui vajad hommikul pisut aega omaette olemiseks, siis on Sul selleks täielik õigus.
Tee ülalkirjeldatud harjutust edaspidi alati, kui märkad end taas “peaksin”-mõtete võimusesse sattumas. Pidades meeles, et meie võimuses on juhtida oma mõtteid ja emotsioone ise, mitte alluda nende poolt juhitud olemisele, anname endale vabaduse kogeda rahuldustpakkuvat elu, mis on joonduses meie tegelike soovide ja vajadustega.
Helgust ja kergust soovides,
Aivi
Foto: Christian Schloe